Mõnigi kalastaja on unistanud võimalusest leida ja näha potentsiaalset saaki ja tema asukohta ka paadist mõnikümmend meetrit eemal, külje peal. Seda ka madalas vees, nagu meie sisevetel ja rannikumeres. Senistel väga asjalikel SI ehk Struktuurskanneri tehnoloogiatel, mis annavad põhjast hea pildi, oli kala võimalik külgedel põhja kohal tuvastada pigem soodsatel asjaoludel. 

Meie tuntuim püügikala nagu ahven on lisaks suhteliselt väike kala ning annab nõrgema peegeldunud signaali andurile. Kui on pehme või madala rohuga põhi, siis selle tumedamal taustal SI ekraanil on kala paremini märgatav. Olen erinevate tootjate SI ja 360 sonaritega teinud katseid, kasutades objektidena nii tennispalle kui ka muid õhku sisaldavaid objekte mis meenutavad kala peegeldust ja nii see kahjuks on. Kala on aga me ei erista ekraanil teda visuaalselt kõvast põhjast. Selle tõttu on kala otsingul soovitatud SI puhul panna laiuseks ühele poole 3-4 sügavust, et kala signaal oleks ekraanil suurem ja paremini eristatav. Kui aga otsime põhjal struktuure, siis paneme laiuse tohutult suuremaks ning põhja eripärad näeme ilusti kaugelt ära. Kuid kujutage ette, kui ilus ahven on näiteks 15 m kaugusel, vähendame selle kõik tillukesele sonari ekraanile, siis on seda juba võimatu näha ka vähenduse tõttu. Ja teiseks, kui põhi on kõva, ekraanil hele, ei lase ka objekti sama heledus meil teda näha. Uue 3D senisest hoopis erineval põhimõttel töötava tehnoloogiaga on aga võimalik eristada põhjast kõrgemal olevad objektid tema täpse asukohaga, seejuures värvida need vastavalt signaali tugevusele eri värvi.

Milles on erinevus? Senised sonarid olid kõik kauguse mõõtjad, kuid ei suutnud määrata sonari anduri suhtes täpset nurka, mille all objekt oli. Ehk siis me tema asukohta teame väga ligikaudselt. Uus tehnoloogia kasutab ka astronoomias kasutuses olevat kiirte peegeldumise tehnoloogiat, interferomeetriat. Selleks kasutatakse esmakordselt laiatarbe seadmes multikiirtega andurit, millel on seitse kristalli, millest  osad saadavad välja ja osad  võtavad vastu helilainet eri suundadest.

Multibeam andurid on senini olnud suured ja rasked, näiteks 15 kg kaaluga. Ka elemente oli neis palju, sadadega. Lowrance tegi väikese, tavakasutajale sobivate mõõtmetega anduri. Sellise tehnoloogiaga saab leida nii kauguse kui nurga objektilt peegeldunud heliaine abil, mis laseb objektid täpselt määratleda ja eristada seejärel põhjast kõrgemal olevad teise värviga.

Nii see katsetamine käis. Üks HDS 9 endise HD anduriga SI-d näitama, Helix 10 SI samuti. Tekkisid muidugi ka üksteise segamisest häired, kuid järjest sagedusi muutes oli asi lihtne. HDS 9 Gen 3 oma 3D blokiga muide laseb ennast segavatest teistest sonaritest kõige vähem segada. Sain uue 3D lisamooduliga esimesed proovid teha augusti lõpus.  Piki Emajõge sõites oli 3D moodulist tulev  SI pilt tänu uuele  tehnoloogiale nii palju teravam ja detailirikkam, et enam ma pole kordagi oma senist HD SI süsteemi kasutanud. Lisaks tohutult laiem katvus külgedele.  Olen aastaid kasutanud nii Lowrance kui Humminbirdi uusimaid seadmeid , ka paadi pildil näete lisaks kahele Lowrance HDS-le Humminbird Helix 10 SI -d, kuid nüüd uue tehnoloogiaga nähtu on kindlasti üle senistest. Enda arvamuse järgi tooksingi esile uue tehnoloogia parimate külgedena kõigepealt kalade eristamise teise värviga (teeb nähtavaks sellega ka ekraanil vähenduse tõttu üliväikese kala märgi) ja väga terava tavalise SI pildi.

Teksti autor on Jaak Väärsi. Kogu artiklit saab lugeda tema blogist: http://fishfinder.ee/fishfinders/structurescan/structurescan-3d/